JOHANNA ADOJAAN

Härra HB (loe ha-be)

Ülo Haljasorg oli – tunnistan siinkohal – üks põhiline inspireerija, keda vaadates ma hakkasin huvi tundma habemike maailma vastu ning kelle kaudu tulin ideele koostada näitus habemikest. Tema on see, kes lumepalli suure hooga veerema pani. Nimelt sõidab ka Ülo pärast (kooli)päeva lõppu bussiga Elva suunas nagu minagi. Ühel päeval võtsin julguse kokku ning istusin tavapärase teise-kolmanda pingi asemel härra kõrvale bussi tahaotsa ning jutustasin talle oma ideest. Mees muheles üllatunult, naeratas ning andis oma saatusliku JAHsõna (ning sellega üheskoos e-posti aadressi). Meie kirjavahetus (mille ta pealkirjastas “HB-ks” – geniaalne!) oli meeldivalt itsitamapanev. Minu “hei!dele” vastas mees “... ja hoo!- dega” ning kui pakkusin kohtumiskohaks kooli lähedal asuva hubase ja toreda kohviku Armastus, vastas ta: “Sellise nimega kohas on vanemal härrasmehel igati ahvatlevalt kohane (või kohatult ahvatlev:P?) kohtuda noore ja võluva daamiga :D”. Saatuslikul reedel kohviku uksest sisenedes polnud Ülo võimalik mitte märgata. Ta habe on hõbehallikas ning alt laienev, silmapaistvalt kohev. Aeg-ajalt mõtetesse süüvides kogus ta sujuva liigutusega habeme lõua alla pihku ning mõne hetke pärast lasi lahti: karvastik saavutas häirimatult ja sekunditega oma algse geomeetrilise vormi. Millalgi keset vestlust möödus meist üks eakam daam ning sõnas nagu muuseas “väga kena vanamees”. Ülo vaid naeratas tagasihoidlikult ning vastas “aitäh!”. Hiljem küsisin, kas ta tundis naist. “Ei,” vastas mees rutakalt ning tooniga, millest polnud kosta üllatumist (ometigi oli talle just võhivõõras daam komplimendi teinud – kas seda juhtub siis tihti?). Ülo töötab Kesklinna koolis keemiaõpetajana. Mees räägib, kuidas “aastal seitsekümmend, 31. augustil ülikooli õppehoones ja umbes kell 9.45” pandi talle esimene ja jäädav hüüdnimi – Sipsik. Selle olevat talle andnud naine, kes leidis, et ta pidev ringi sebimine meenutab just nimelt Eno Raua raamatutegelast. Ülo värss “ma kaugelt kord nägin üht õpilast, ta vajutand küüru ränk õpilast” ta enda kui õpetaja kohta küll ei kehti – kokku on õpetajastaaži 40 aastat, ent ometi pole õpetajakibestumist kuskilt paista. Kui küsin, kas ta ka teisi erialasid (lisaks keemiale ja füüsikale) kaalus, sõnas mees elutargalt: “Vaata, ma põhimõtteliselt ei mõtle seda, mis oleks võinud teha – ma hoolin oma närvikavast liialt palju!” Selle järgneb muhe naer ning siis ka selgitus: “Vanemad tahtsid, et saaksin arstiks, aga tuli välja, et ma ei kannata verd.” Hariduse teemal lisab: “Ka mu laps läks ülikooli ja ma ei viitsi seletada, mida õppima läks, ütlen lihtsalt: käbi kukkus kännu otsa.” Juba noorena leidis Ülo, et habe on külgetõmbav – sellele ülestunnistusele järgneb muhelev kõkutamine. Nõnda otsustas ka tema, tõsi, läbi mõningate raskuste ülikooli kolmandal kursusel habeme kasvatamisse esimese tõuke anda. Pärast ülikooli algas aga lõua otsas tõeline pidu! Ülo toob asjalikult välja oma habeme kasvatamise erinevad põhjused. Esmane: lühike kael käib vastu särgikraed; pärast kolme pesutsüklit on krae topiline ja sellise krae alla ikka lipsu panna ei taha. Majanduslikust vaatepunktist põhjendab: “Vaat kui palju hoiab kokku habemeajamisvahendite päält – eriti kui need on 3M žiletid – 3kordse helikiirusega – võtab põselõua kärssama!” Esteetiliseks ning küllaltki kokkuvõtvaks põhjuseks lausub sõbraliku ilmega: “Mul on habe puhtalt edevusest – ma tean, et ta mulle sobib.” Ning “psühholoogilisegoistlik” seletus: habemikesse – “kui habe on ikka habe”, st on sobiv ja hooldatud – suhtuvad inimesed keskmiselt suurema sümpaatiaga. Kui täpsustangi “päris habeme kohta” (sobiv ja hooldatud), siis sõnab mees, et kunagi ta piiras habet, aga praegu enam pikemaks ei kasva ja “koledamaks ka enam ei lähe”. Vahetult enne, kui hakkan Ülost pilti tegema, sobrab ta kotis ning seejärel toob nähtavale tagasihoidliku, ent pika ja peene “kasetohupärlitest” kaelakee. Selgituseks: ta hobiks on käsitöö – sõpradele-tuttavatele loodussõbralikest materjalidest kingituste nikerdamine. Millalgi osales ta ohtralt ka rollimängudes. Habeme tõttu määrati ta tihtipeale kas kuningatargaks või hiievanaks – väga mõjukaiks tegelasteks. Ka raamatužanritest eelistab fantaasiakirjandust ning suureks lemmikuks on äsja meie seast lahkunud Terry Pratchett. Kui püüan juttu viia kirjanduse radadele ja mainin hiljuti loetud F. Dostojevski “Kuritööd ja karistust”, vastab Ülo kindlalt: “Sünged asjad mulle ei istu, olgu nad kuitahes hästi kirjutatud." Õueriideid selga pannes jutustab mees nagu muuseas, kuidas nad pojaga olid just hiljuti mõelnud Ithaka Maria „Hopa'pa-rei“ laulu peale. Nimelt olevat Ülo mõni aeg tagasi teepiirdel istuvat üüratult kurba neiut lohutanud. Täpselt sellest on ju ka Ithaka Maria laulu sõnad: “Kord ühel päeval kui kurb oli meel / Ma istusin maha kesk kõnniteed /---/ Kuni äkki seisis ees mul üks imeline mees / Ta oli ise väike ent habe oli ees /---/ Seepeale ta lausus: “Ära heida meelt. /---/”” “Ega see Eesti väga suur ole kah,” lausus ta lõbusalt ning lubas Ithaka Mariaga kontakteeruda ja uurida oma osalust.

Hõbedase habemega kuldsuu

Teel Toomase juurde valdas mind õrnalt kõditav ja seest õõnes tunne. Tegemist on mu vanaisa väga hea sõbraga – seega võis arvata, et ta on kelmikas. Aga mis siis, kui ma ei mõista peent huumorit? Oh õudust. Pelgus haihtus hetkel, mil nägin ta hubaseimast hubasemat korterit. Kõik seinapinnad olid kaetud kas maalide või maast laeni raamaturiiulitega. Kõige kuninglikum oli muidugi massiivne puidust kirjutuslaud, millel lamas vähemalt viimase viie aasta tööd, raamatuvirnad, peotäis piipusid ning umbkaudu 200 pastakat. Olen kindel, et iga korteris selles leiduv ese on seotud mingi hullumeelse looga, sest juba pärast paari eseme kohta pärimist võttis nõutuks. Näiteks lebas toataimede kõrval portselantaldrikul süütu elevandipabul (“pabul” on muidugi tagasihoidlik sõna vastsündinud beebist suurema mürsu kohta); selle tõi nimelt suveniirina kaasa oma viimaselt reisilt Namiibiasse. Ja raamaturiiulil oli kipsjäljend korteriomaniku hambumusest. Ning lisaks oli korteris hulgaliselt salapäraselt mõjuvaid kuivatatud roosikimpe. Ma kujutaksin Toomast ette meremehe või härrasmeesteklubi ninamehena. Meremehena, sest mul on tunne, et ta võiks lõputult oma põnevast elust ja seiklustest rääkida ning ka ta helehalli ja mõnusa pikkusega, kahuse habeme pärast; härrasmeesteklubi presidendina ta saladusliku šarmi ja laia silmaringi tõttu. Lauanurgal on raamat “1001 viskit, mida peaks igaüks teadma”. Toomas Tiivel on nimelt Viskiklubi (UBC) asutajaliige ja president; ta peab viskist väga lugu. Nii palju, kui ma aru sain, on tegemist soliidsete härrasmeeste klubiga, kus käiakse koos eelkõige seltskonna, mitte märjukese pärast. Aga habe – habe on ikka edevusest, ta tunnistab. Ometi pole ta seda kunagi vorminud ega sättinud, kõik puha looduslik. Ülikoolis kasvatas Toomas ka pikad juuksed ning siis kutsuti teda preili Tiiveliks. Raske ette kujutada … Jutuajamise lõpupoole ei suutnud ma end siiski tagasi hoida ning küsisin ka tema ja vanaisa noorpõlveseikluste kohta, sest olin kindel, et kuulan miskit jahmatavalt pöörast. Ja täpselt nii juhtuski. Mul jääb üle vaid pöidlaid tugevalt pihus hoida ja soovida, et Toomas kunagi – oma teiste raamatute kõrvalt – ka memuaare kirjutama hakkab. See oleks küll no täitsa lõpp kui äge.

Habemest ja elukunstist

Ulatanud oma mantli kahele omavahel väga süvenenult ja kiirelt sädistavale Tartu Ülikooli loodusmuuseumi garderoobitädile, sammun trepist üles ning pärast pisukest ekslemist avarates ja valgusküllastes koridorides leian ka Raivo Männi kabineti. Esimese asjana loeb mees mu küsimused läbi, pobiseb natuke omaette ning tõmbab kulmu kortsu. Ma ei suuda otsustada, kas tõmmata saba jalgevahele või vastupidi – ajada protestivaimus püsti. Miks ta silmi pööritab? Kas loomaökoloog leiab, et kõigile mu küsimustele on ilmselge ja loogiline vastus, millele peaksin ka iseseisvalt, loomulikust intelligentsist tulema? Või vastupidi – selliseid asju ei saa seletada? Saan hiljem teada. Raivo rääkis, et kunagi mõõdeti habemega julgust. Kui sul oli habe, siis see tähendas, et sa ei karda, et võitluses haarab keegi su habemest, tõstab pea kuklasse ning lõikab kaela läbi. Samuti on tema seisukoht, et edev pole mitte habemes, vaid paljas lõug. “Habe on ju loomulik: see on sekundaarne sootunnus!” ning selle ajamine sama tüütu ja sunnitud tegevus, kui näiteks enda pesemine, hammaste harjamine, söömine ning kasvõi suitsetamine. Habe seostub testosterooni ja maskuliinsusega ja isase agressiivsusega. Kui mehel on juba habe, siis järelikult sugunäärmed talitlevad ja sellel mehelt on võimalik lapsi saada. Kui hakkasid tekkima metallid ja terariistad, ei saanud iga mees neid endale lubada ning raseerimine muutus händikäp-tunnuseks: habe aetud, järelikult ta on jõukas, tal on aega oma välimuse kallal toimetada. Kui signaaltunnus oli muutunud nii valdavaks, et habeme äraajamine oli loomulik, siis hakkasid habemed jälle tagasi tulema. Veel on ka rohehabeme teooria, mis väidab seda, et kuna loomadel, sh ka inimestel, on väga tähtis ära tunda partnerit kas sotsiaalses suhtlemises või muus, kes neile sobiksid, siis on olemas teatud geenid, mis avalduvad inimese välimuses kindlate tunnustena ja samas sunnivad käituma sõbralikult ja kokkuhoidvalt nende inimestega, kellel on samasugune tunnus. Raivole on habemetega mehed tundunud alati sümpaatsed: “Ma tunnen, et need on minu sõbrad, neid ei pea ma kartma.” Veel selgitab ta, kuidas üldiselt ei pea täishabemega (mitte bakenbardide või vigurvuntsidega) mehi kartma, nad on vähem agressiivsed – seda ütlevad uuringud. Lisaks laiskusele ning sekundaarsele sootunnusele mängib kindlasti rolli ka puhas edevus. “Ma olen kindlasti edev... teadlased on kõik edevad... nad peavadki olema,” sõnab ta enesekindlalt. Koolis oli Raivo absoluutne priimus, nohik: poiss, kelle kohta öeldi “sina lähed küll edasi õppima!” (tänapäeval on harjumatu mõelda, et selline ütlus võis kõlada kuidagi mitteigapäevaselt). Juba varases lapsepõlves, 5-6-aastaselt, hakkas Raivo luuletusi kirjutama ning 7-aastaselt kirjutas esimese neljaleheküljelise poeemi. “Võibolla oleksin rohkemgi kirjutanud, aga saatsin kunagi koolipõlves luuletsükli luulevõistlusele ning mulle saadeti viisakas vastus "Teie luuletused on väga head, aga neist puudub see miski, mis teeb luuletusest luule" ja pärast seda enam ei üritanud,” jutustab Raivo ning muheleb. Ometigi andis ta 1998. aastal välja raamatu “Elukunstnikud”, mida ma soovitan kõigil, kes seda vähegi näevad – leiavad (kõik on läbi müüdud), lugeda või mu käest laenata – tõesti tore (ja kindlasti kasulik) lugemine. Raivo räägib, kuidas “Sõrmuste isand” on läbi aegade üldse üks filosoofilisemaid teoseid, samuti toob ta välja sügavalt mõtlemapaneva raamatuna ka Tove Janssoni “Muumitrollid”. “Ärge naerge,” manitseb ta mind ning selgitab, kuidas alles tõelise täiskasvanuna jõuavad need kohale. Siis kui oled ELU NÄINUD. Samuti meeldivad talle Tuhkatriinu-lood, sest nendest saab tuua paralleele endaga. Tuhkatriinuks ta küll muutunud pole, kuid see-eest on käidud kuninga vastuvõtul ja väideldud Nobeli laureaatidega – teeb sama välja. Veel muljetab ta, kuidas koolis tekkis sügav alaväärsuskompleks joonistamise osas, ent sellest hoolimata kulutas ta palju pliiatsit. “Nüüd ma olen, naljaga pooleks, isegi Ameerikas 300-pealisele rahvusvahelisele seltskonnale ettekannet teinud ja seal esitluses oma arvutihiirega sirgeldatud joonistusi kasutanud,” räägib ta rõõmsalt ning lisab muiates ja uhkelt: ”Kui vaid esimese klassi joonistusõpetaja oleks seda ette näinud!” “Mul oli üks huvitav murdehetk, kui olin 12-13aastane, ja seda ma meenutan umbes nii, et ma tundsin teadlikult, et mul läksid silmad lahti. Mõistsin, et olen iseseisev indiviid. Ütlesin siis kellelegi: "Praegu on minu elu kõige õnnelikumad aastad,”“ meenutab mees elavalt ning võtab mõtte kokku – muutusin objektist subjektiks. “Raketiteadus – lihtne asi, partneri valik ja armastus – seal unustage teadus ja usaldage kõhutunnet, mis on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul!” ütleb teadur lõpetuseks elutargalt. Teine asi, mis olevat pea sama raske: tema enda püüdmine jääda pildile nii, et tal ei oleks kuri nägu. Andsin endast parima.

Kui habe võiks olla sulgedest

Kalev Rattiste võtab mind väga mõnusalt vastu. Kontori-külalisviisakana pakub “pätikohvi” ja lisab lõbusalt: “Kas “valget surma” (loe: suhkrut) kah?” ning kõrvale hoolitseva abikaasa tehtud koduaiavaarikatega kooki. Tasase mugimise saatel ning ootamata/vajamata mingit sissejuhatust, kuidagigi kohmetumata, asub Kalev rõõmsal häälel kirjeldama, kuidas tähistas just 60. juubelit. Sünnipäevahommikul ärgates olevat ootamatult ja natuke ehmunult tabanud end mõttelt “kas tõesti ma olen nüüd VANA mees?” ning igaks juhuks kontrollis Vikipeediast järele: ühtedel andmetel olevat 60 eluaastat “hiline keskiga” ning teistel “vanur”. Niisiis valis Kalev kesktee ning loeb end “hilises keskeas vanuriks”. Ta räägib humoorikalt („professionaalne tillisttõmbaja ja krutskimees!“), entusiastlikult ning siiralt. Eriti muidugi kalakajakatest. Jah! Kalev on sündinud Tallinnas. Lindudega tegi ta tutvust juba lapsena, kuid see on kõige ideaalsem viide vanasõnale “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Nimelt läks pisike Kalev linnuringi lootuses õppida selgeks ja tunda ära kõik linnuhääled. Juhendaja olevat aga paraku olnud niru ning nõnda hakkas ta hoopis sipelgaid uurima. Aastaid hiljem, 10. klassis sattus ta pooljuhuslikult siiski uuesti suleliste radadele ning sinna ka jäi. Olgugi et meie jutuajamise läbivaks teemaks peaks olema mehe habe, räägime siiski julgelt neli viiendikku ajast hoopis lindudest, ja see on väga põnev! Saan teada, et hetkel kõige vanem kalakajakas maailmas on Eestis pesitsev Marta, kes on juba 33 aastat vana (!!!). Rattiste jutustab pikalt ja põhjalikult ka lindude lahutustest ning kooselutavadest, elueast ja pesitsuskommetest ning näitab enda koostatud kahe linnu tüüpilist “isiku- või elulugu”. Emaslinnul oli seljataga tagasihoidlikult 12 abielu; enamik neist lahutatud, sinna sekka lesepõlv ning mõned pesakonnad järglasi. Jutuajamise vahele seob mees ka esmapilgul lihtsaid, kuid järele mõeldes äärmiselt keerukaid küsimusi (oma sõnul kontrollimaks, kas ma olen nupukam kui keskmine üliõpilane) stiilis “mis on elu mõte” (no see on kerge – sigida), “mis teeb linnust linnu?” (mitte nokk, mitte lennuvõime, mitte munemine, vaid suled!) ning näidates kaela kõverdava luigega pilti, uurib kavala näoga: “Millega lind tegeleb?” (ilmselgelt sügab pealage!) Kalev on väga avatud, kelmikas ja hästi tore. Aga oi, milline vaev oli teda pildistamiseks nõusse saada! Kalevi habe olevat saanud alguse mitte väga suurejooneliselt, vaid lihtsalt olude sunnil. Nimelt noorena vee ääres välipraktikal käies nahk päevitus jõudsalt. Kui paar päeva lõuakarvastiku pügamist vahele jäi, võisid kindel olla, et pool näost on totakalt tumedam ning nõnda oli lihtsam kohe alla anda. Natuke häbenedes, ent siiski naeratusega räägib ta, kuidas igal aastal pärast kevadist paarinädalast Kakrarahul lindude rõngastamist on tal “bsotsiaali” nägu, nagu ta ise seda nimetab („b“ tähistamaks bioloogi), ning habeme mõõtmeid illustreerimaks käe rinna ja lõua vahele tõstab. Viimasel korral olevat ka viieaastane lapselaps hõiganud “jõuluvana, jõuluvana!”, kui vanaisa keset suve koju jõudis. Samas ei ole habeme äraajamine ka mingi suurt eneseületamist nõudev probleem. Viimasel korral olid pereliikmed küll protesteerinud ja palunud tagasi kasvatada. Kui jutuajamise alguses räägime Kalevi lapsepõlvest ja koolist, läheb jutt paratamatult ka minu järgmisel aastal eesseisvatele karjääri- ja ülikoolivalikutele. Kurdan talle, kuidas kõik mu sugulased on loodusteadlased ning mina üksik märsilohistaja ning igati mittekorilane. Pärast seda, kui oleme Kaleviga arutanud kalakajakate intiimelu, abielu ja lahutusi; operatsiooni “Larus”, lehelindude l*tsakust ning ta jõudnud oma jutuga välja selleni “Kas kana haub või haudub? Tegelikult mõlemat. Kui ta on munade peal – haub, kui aga potis – haudub,” (opakalt geniaalne!) – ei tule mulle enam meelde, mis mul ennist bioloogiks saamise vastu üldse oli. Minu suureks rõõmuks leppisime aegsasti kokku ka kevadise Kakrarahu külastuse. Vaatamata aja tohutule venimisele jõudis saatuslik päev lõpuks kätte. Maikuiselt soe ja tuuline nädalavahetus. Mööda künklikku kadakatevahelist teed vänderdades jõudsime (minuga olid koos ka isa ning vend) Kalevi imetillukesse hubasesse mereäärsesse majakesse. Ta tervitab meid kelmikalt ning viib kurssi tähtsaimaga: oma laeni kõrguvate purgisupivarude asukohaga puukuuris; välikäimlaga, mida nimetab “kabeliks” ja “sisemonoloogi pidamise kohaks” ning seejärel asub laualambi õdusatoonilises ja teravas valgusvihus päevaseid uurimistulemusi andmebaasi kandma ning tabeleid joonima, sel ajal kui ma rahumeeli diivanil A. Gailiti “Toomas Nipernaadit” loen ning isa ja vend teed joovad. Järgmisel hommikul aerutab Rattiste meid Kakrarahule, kus me terve päeva kajakamune kaalume, pesi märgistame ning sulgpehmeid tibusid rõngastame. Õhtuks on kõik karmist tuulest ja päikesest ning kajakate kriiskeist ning togimisest rammestunud, Kalev aga ei väsi. Meil üks paar kummikuid vähem kui peaks, nõnda kannab Kalev (hilises keskeas vanur, kuid milline härrasmees!) mind seljas kaldale. Tagasi Tartusse sõitma asudes lehvitame teineteisele naerusui ning autopeeglist tagasi vaadates tunnen kõhus pitsitavat kadedust – ka mina tahaksin meestele välitöödele appi jääda. Vähemalt on mul mu märkmik, kuhu lisaks toredaimatele Nipernaadi-väljenditele kritseldasin ka Kalevi vahvad kõnekäänud ja ütlused. Kusjuures, Kalev jõudis järeldusele, et kõik tema tuttavad habemikud olevat tavapärasemast arenenuma huumorisoolikaga.

Habe – no sellega meenub mulle anekdoot... 

Jüri Parik. Mu vanaisa, kelle ristisin väikesena Piibuks. Alati, kui ta mind sülle võttis, osutas ta oma piibule ning seletas mulle “see on piip! piip!” ja sealt hüüdnimi tuligi. Samas oleksin võinud teda vabalt ka Habemeks ristida – tal on muljetavaldav, kräsus ja hõbedasesegune habe. Kuna mina olin suguvõsa esimene lapselaps, siis minu antud nimi jäi külge ja väiksemad põnnid ilmselt pärisnime ei teagi. Aga habemest. Tume tüügas olevat tärganud juba gümnaasiumis ja siis kah kohe korralikult vohama hakanud. Jüri olnud ainus karvalõug koolis ning see jäänud ka õpetajale ning direktorile silma. Kutsunud nad siis noormehe klassist välja, arutlenud ning jõudnud kokkuleppele, et muidu võib ta habet kasvatada, aga lõpualbumi pildistamisel võiks ikka ilusti pöetud olla. Õpetajate leebus oli ilmselt seotud poisi saavutustega bioloogia- ja keemiaolümpiaadidel … Alates sellest ajast on Jüri veel ainult ühe korra habeme ära ajanud, seda siis, kui mu ema sündis. Kas ka kihlveo korras ära ajaks? – “Ei, miks ometi? Vanast peast täitsa hulluks läinud või?” Kui küsin, MIKS habe on, ilmub vanaisa näole kelmikas muie, silmadesse tuleb ärev sära ning, sügades habemest nagu muuseas suhkrusaiapuru välja, vastab ta: “No eks ikka edevusest, millest muust!” Vahel meenutatakse lõbusat seika, vanavanemate kustumatut kontserdielamust, kui Tartu Ülikooli aulas toimunud kontserdi vaheajal tuli keegi soliidne tegelane nende juurde ning küsis Jürilt imetlusega "kas teie teoseid ka täna mängitakse?". Mees mõtles natuke ning vastas rahuliku muigega "ei, minu teoseid täna ei mängita", sellal kui vanaema pidi paar sammu eemal suurest naerust jalad ristis seisma. Eks nad ole Arvo Pärdiga küllaltki sarnase välimusega ... See-eest ilmuvad Jüri osalusel valminud teadusartiklid aeg-ajalt ajakirjades Nature või Science. Enamasti kannab Jüri heledat sõjaväerohelist tohutult taskustatud vesti, sellega on esimesest silmapilgust aimatav ta amet – bioloog. Ülikooli sisseastumise päeva hommikul seisnud ta veel dilemma ees, kuid kuna meditsiini järjekord olevat olnud üüratu ning bioloogial see hoopistükkis puudunud, otsustaski ta viimase kasuks valida. Vanaisa hiliskeskeakriis avaldus pildistamismaanias. Ta on ogaralt agar fotograaf – ei möödu ühtegi perekondlikku (või muud) sündmust, kus ta poleks oma käe- ja silmapikendusega kohal. Tamme gümnaasiumis usutakse juba aastaid ekslikult, et tegu on ürituse ametliku kaameramehega (sest lihtne vanaisa ju parima kaadri nimel põrandal ei roomaks). Samuti on ta ilmselt tuttav kõigi Saaremaa metssigade ja kitsedega, kellega on hommikust udu või lilleõites niite imetlemas käinud. Jüril on väga-väga hea silm ning kui tal vähegi soovi oleks, siis võiks ta alatasa näitusi korraldada või oma pilte ajakirjadesse saata; ma ei tea, mis tundmatu tagasihoidlikkus teda piirab. Kauni poole tasakaaluks on ta vähemalt sama osav roppude või absurdsete anekdootide rääkimises – nende pagas tundub olevat lõputu. Mida veel lastele ja lapselastele pärandada! Jüri on kindlasti üks kelmikamaid inimesi, keda ma tean. Ma ei kujuta ette, kui pöörane ta noorusaeg veel olla võis, sest üha enam pööraseid jutte ma kuulen. Salapärane habemik, kadestusväärne elu ja imetlusväärne vanaisa!

Kiil kiiksuga kiilakal

Mõnda inimest vaadates sa juba tead, et temast saab tulevikus see "raju vanatädi/onu", kes toidulauas oma vallatuid nooruspõlveseiku jutustab ja väikestele sugulastele keelatud šokolaadimune pihku poetab. Keegi, kes on oma kelmikate hullustükkidega laste lemmik – tõeline superkangelane –, ent vanematele (korralikele inimestele) toob kananaha ihule. Ilmselt igas suguvõsas või peres leidub üks täisvereline muretu boheemlane, meie suguvõsas on selleks mu onu Jaak Parik. Mäletan selgelt, kuidas Jaak 20-aastaselt ilmus Saaremaa suvekodu õuele, naeruväärselt kotakad valged traksipüksid paljal ihul ning peanahk äsjasest juuksurikülastusest hõõgumas. Kui blondeeritud kukehari on vaid julgematel inimestel, siis Jaak oli otsustanud ei millegi vähema kui VAGUDE kasuks. Sentimeetrilaiused kärssanud kollaste juustega viirud, mis vaheldusid sinakalt kiilaka peanahaga. See võttis isegi minu sõnatuks – ehkki olin eas, mil Malviina sinine parukas ihaldusväärsena tundus. Küsisin onult, kas või millal tema elus on olnud selline murdehetk, millal tundis, et nüüd on ta täiskasvanu. Jaak vastas kärmelt, et sellist asja tal küll plaanis pole. Jaak on tõeline igapäeva-jõuluvana. Tal on alati varrukast võtta mõni tutikas-nutikas vidin: hiiglaslik penoplastist lennuk, mida me terve suve lennutasime. või tohutu pirakas heeliumit täis õhupall, millega me möödunud suvel kaamera taevasse saatsime ning talust ning seda ümbritsevast arboreetumist pilti tegime. Lisaks kõikvõimalikele lennumasinatele on Jaagu kireks gurmee. Tema väsimatu kokkamise tulemusel oleme sunnitud suvekodus kummiga pükse kandma ning igal õhtul tuleb punnis kõhu tõttu selili uinuda. Toiduvalmistamismaania algas ta oma sõnul pärast seda, kui kaks aastat Trinidadis töötas ja elas – ehkki nüüdseks on Kariibi mere köögi traditsioonidest sujuvalt jõutud omaehitatud pizzaahju ja "bulbulaatorini" (loe: sous vide aparaat), millega madalal temperatuuril saab mahlast ja pööraselt head liha küpsetada. Nii kaua, kui mina mäletan, on Jaagul peaaegu alati lõug karvas olnud. Mõnikord, keskmiselt kord aastas esinevad ka nilbed vuntsid, seda siis pigem pidupäevadel ja novembris, mis on teadupärast ülemaailmne vuntsikuu. Vahel ka enne suve, sest “kevaditi lööb edevus hinge”. Jaak on täpselt kuldne kesktee, kui vaadata mu sileda lõuaga nooremat onu ning korraliku habemepätsiga vanaisa. Onu ise ütleb, et naine ei lase habet ära ajada ja lapsed on valmis habeme kaitseks välja astuma kasvõi pisaratega. Lisaks kinnitab Jaak, et habeme pügamine on kordades tülikam kui selle hoidmine. “Praktiline on habet omada.” Ta räägib, kuidas Eestis on nooremapoolseid habemikke veel võrdlemisi vähe, nõnda tekib kohtudes muhe silmside. Välismaal aga – kus ta töö asjus päris tihti käib – olevat iga teine nolk korraliku habemepätsiga ning seal mingit kambavaimutunnet küll ei tule. Võib-olla peitub Jaagu habeme sügavam psühholoogiline põhjus ka pimedates alateadvuse salasoppides ja oma rolli mängib see, et vaene poiss pole kunagi oma isa (habemeta) nägu näinud – kes teab. Salapärane.