Habemest ja elukunstist
Ulatanud oma mantli kahele omavahel väga süvenenult ja kiirelt sädistavale Tartu Ülikooli loodusmuuseumi garderoobitädile, sammun trepist üles ning pärast pisukest ekslemist avarates ja valgusküllastes koridorides leian ka Raivo Männi kabineti. Esimese asjana loeb mees mu küsimused läbi, pobiseb natuke omaette ning tõmbab kulmu kortsu. Ma ei suuda otsustada, kas tõmmata saba jalgevahele või vastupidi – ajada protestivaimus püsti. Miks ta silmi pööritab? Kas loomaökoloog leiab, et kõigile mu küsimustele on ilmselge ja loogiline vastus, millele peaksin ka iseseisvalt, loomulikust intelligentsist tulema? Või vastupidi – selliseid asju ei saa seletada? Saan hiljem teada. Raivo rääkis, et kunagi mõõdeti habemega julgust. Kui sul oli habe, siis see tähendas, et sa ei karda, et võitluses haarab keegi su habemest, tõstab pea kuklasse ning lõikab kaela läbi. Samuti on tema seisukoht, et edev pole mitte habemes, vaid paljas lõug. “Habe on ju loomulik: see on sekundaarne sootunnus!” ning selle ajamine sama tüütu ja sunnitud tegevus, kui näiteks enda pesemine, hammaste harjamine, söömine ning kasvõi suitsetamine. Habe seostub testosterooni ja maskuliinsusega ja isase agressiivsusega. Kui mehel on juba habe, siis järelikult sugunäärmed talitlevad ja sellel mehelt on võimalik lapsi saada. Kui hakkasid tekkima metallid ja terariistad, ei saanud iga mees neid endale lubada ning raseerimine muutus händikäp-tunnuseks: habe aetud, järelikult ta on jõukas, tal on aega oma välimuse kallal toimetada. Kui signaaltunnus oli muutunud nii valdavaks, et habeme äraajamine oli loomulik, siis hakkasid habemed jälle tagasi tulema. Veel on ka rohehabeme teooria, mis väidab seda, et kuna loomadel, sh ka inimestel, on väga tähtis ära tunda partnerit kas sotsiaalses suhtlemises või muus, kes neile sobiksid, siis on olemas teatud geenid, mis avalduvad inimese välimuses kindlate tunnustena ja samas sunnivad käituma sõbralikult ja kokkuhoidvalt nende inimestega, kellel on samasugune tunnus. Raivole on habemetega mehed tundunud alati sümpaatsed: “Ma tunnen, et need on minu sõbrad, neid ei pea ma kartma.” Veel selgitab ta, kuidas üldiselt ei pea täishabemega (mitte bakenbardide või vigurvuntsidega) mehi kartma, nad on vähem agressiivsed – seda ütlevad uuringud. Lisaks laiskusele ning sekundaarsele sootunnusele mängib kindlasti rolli ka puhas edevus. “Ma olen kindlasti edev... teadlased on kõik edevad... nad peavadki olema,” sõnab ta enesekindlalt. Koolis oli Raivo absoluutne priimus, nohik: poiss, kelle kohta öeldi “sina lähed küll edasi õppima!” (tänapäeval on harjumatu mõelda, et selline ütlus võis kõlada kuidagi mitteigapäevaselt). Juba varases lapsepõlves, 5-6-aastaselt, hakkas Raivo luuletusi kirjutama ning 7-aastaselt kirjutas esimese neljaleheküljelise poeemi. “Võibolla oleksin rohkemgi kirjutanud, aga saatsin kunagi koolipõlves luuletsükli luulevõistlusele ning mulle saadeti viisakas vastus "Teie luuletused on väga head, aga neist puudub see miski, mis teeb luuletusest luule" ja pärast seda enam ei üritanud,” jutustab Raivo ning muheleb. Ometigi andis ta 1998. aastal välja raamatu “Elukunstnikud”, mida ma soovitan kõigil, kes seda vähegi näevad – leiavad (kõik on läbi müüdud), lugeda või mu käest laenata – tõesti tore (ja kindlasti kasulik) lugemine. Raivo räägib, kuidas “Sõrmuste isand” on läbi aegade üldse üks filosoofilisemaid teoseid, samuti toob ta välja sügavalt mõtlemapaneva raamatuna ka Tove Janssoni “Muumitrollid”. “Ärge naerge,” manitseb ta mind ning selgitab, kuidas alles tõelise täiskasvanuna jõuavad need kohale. Siis kui oled ELU NÄINUD. Samuti meeldivad talle Tuhkatriinu-lood, sest nendest saab tuua paralleele endaga. Tuhkatriinuks ta küll muutunud pole, kuid see-eest on käidud kuninga vastuvõtul ja väideldud Nobeli laureaatidega – teeb sama välja. Veel muljetab ta, kuidas koolis tekkis sügav alaväärsuskompleks joonistamise osas, ent sellest hoolimata kulutas ta palju pliiatsit. “Nüüd ma olen, naljaga pooleks, isegi Ameerikas 300-pealisele rahvusvahelisele seltskonnale ettekannet teinud ja seal esitluses oma arvutihiirega sirgeldatud joonistusi kasutanud,” räägib ta rõõmsalt ning lisab muiates ja uhkelt: ”Kui vaid esimese klassi joonistusõpetaja oleks seda ette näinud!” “Mul oli üks huvitav murdehetk, kui olin 12-13aastane, ja seda ma meenutan umbes nii, et ma tundsin teadlikult, et mul läksid silmad lahti. Mõistsin, et olen iseseisev indiviid. Ütlesin siis kellelegi: "Praegu on minu elu kõige õnnelikumad aastad,”“ meenutab mees elavalt ning võtab mõtte kokku – muutusin objektist subjektiks. “Raketiteadus – lihtne asi, partneri valik ja armastus – seal unustage teadus ja usaldage kõhutunnet, mis on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul!” ütleb teadur lõpetuseks elutargalt. Teine asi, mis olevat pea sama raske: tema enda püüdmine jääda pildile nii, et tal ei oleks kuri nägu. Andsin endast parima.